Suvel alustas Kultuuriministeeriumis tööd teatrinõunik Marie Anett Heinsalu, kellel juba selja taga keeruline eelarveprotsess. Küsisime Kultuuriministeeriumi ajaveeb Kuva jaoks temalt viis küsimust, saame tuttavaks!
Oled nüüd juba neli kuud teatrinõunik olnud, mis sulle selle töökoha juures kõige rohkem huvi pakkus?
Olen põhimõtteliselt sünnist saadik valdkonnas sees olnud ja näinud kõrvalt selle toimimist, nii ilusat kui ka valusat poolt. Minu ema töötas grimeerijana ja isa lavatehnikuna, tädi ja vanaema töötasid samuti teatris, piltlikult öeldes kõndima õppisin Estonia teatri koridorides. Kuna muud ma ei teadnud, siis läksin õppima kultuurikorraldust, lõpetasin lavastuskorraldajana. Tööelu alustasin gümnaasiumi kõrvalt publikuteenindajana Nukuteatris, ülikoolis olin Ugalas publikuteenindaja, pärast lõpetamist asusin tööle teatris R.A.A.A.M., seejärel liikusin Tallinna Linnateatrisse.
Selle töö juures pakkus mulle huvi võimalus etenduskunstide valdkonna poliitikat kujundada – tahan kaasa aidata valdkonna arengule just suurt pilti vaadates. Olen inimene, keda häirib ebaõiglus ükskõik kelle suhtes ning mind motiveerib võimalus seda vähendada. Olen oma sõprusringkonnas palju arutanud teemal, et mis on meie valdkonnas valesti. Otsustasin, et tahan teha midagi selle muutmiseks, mitte vaid arutada. Töö ministeeriumis on oluliselt bürokraatlikum ja aeglasem kui arvasin, ent olulised muudatused võtavadki aega. Aga olen juba selle lühikese ajaga saanud aimu valdkonna väga mitmekülgsetest muredest ning mul on mitmeid mõtteid, kuidas neid lahendada.
Mis on etenduskunstide valdkonna suurimad proovikivid lähiajal?
Proovikive on palju. Kuidas muuta valdkond keskkonnasõbralikumaks, ligipääsetavamaks, et kõigil oleks võrdne võimalus kultuuri kogeda. Aga ka digipööre – kuidas saaksime rohkem tehnoloogiat kasutada valdkonnas, mis on nii pika ajalooga ja väärikas ning harjunud tegema asju oma kindlat moodi. Selle mõttemustri muutmine on kõige suurem väljakutse. Kas jääda ühe süsteemi juurde või peame oleme võimelised muutuseks?
Kõige põletavam küsimus on muidugi teatrite rahastamine, millele ei tundu olevat ühte lahendust, mis sobiks kõigile ideaalselt. Töötan aga selle nimel, et saavutada kõiki osapooli rahuldav kompromiss. Õige lahendus tuleb leida riigile tervikuna ehk nii valdkonnale endale (kus on väga palju eri tegutsemisvorme), aga ka publikule. Viimasel ajal on tõstatunud küsimus, et kui palju peaks riik kultuuri rahastama. Sellele ma vastata ei oska, vastus peakski selguma avaliku arutelu tulemusena.
Eelarveperspektiiv on meil kõigile teada. Kuidas peaks riik leidma tasakaalupunkti valdkonna ambitsioonide ning viimaste perioodide kasvutrendi ja maksumaksja raha kasutamise vahel?
See on miljoni dollari küsimus. Nagu ütlesin, vastus saab tulla vaid läbi avaliku arutelu, kus paneme paika, mis on meie väärtused ja mis on meile oluline. Valdkonnas on väga palju spetsialiste, aga mul on tunne, et kõigi nende teadmiste juures ei austata üksteist. Ei taheta arvestada, et ka keegi teine võib omada eksperthinnangut. Meil kõigil võib olla natuke õigus, aga kuna meil on piiratud ressursid, peame leidma kompromissi. Ja kompromiss pole alati võrdne, keegi kaotab natuke rohkem ja keegi võidab natuke rohkem.
Praegune kompromisside otsimine peaks meid kõiki panema mõtlema laiemalt sellele, kas asjad, mida võtame iseenesestmõistetavalt, on äkki pigem privileeg, mis võib ühel hetkel kaduda. Näiteks mulle tundub, et riigi rahastus on privileegi asemel muutunud iseenesestmõistetavaks.
Minu ootus ja üleskutse valdkonnale on: rääkige palun aktiivselt kultuuripoliitikas kaasa. Kuid peame eristama, mis on oluline valdkonna arengu jaoks ja mis on oluline isikliku hüvangu jaoks. Kaasa rääkimisel peaks arvestama, et otsused saavad vaid siis sündida ühise arutelu tulemusel, kui arutelus on konstruktiivsed argumendid, mis ei ole nõudmised, vaid võimalikud ettepanekud. Ühine otsustamine sünnib vaid siis, kui kõik on valmis kompromisse tegema ja ka leppima tulemusega, kus nad ei ole võitjate poolel.
Kuidas veelgi paremini ekspertiisi teatrite rahastamise otsustesse tuua või on seda juba piisavalt?
Ma tunnen, et on piisavalt. Aga tunnen ka, et probleem on selles, et avalikus arutelus võidavad need, kes võtavad kõige rohkem sõna. Me ei kuule vahepeal seda eriti head arvamust; neid, kes näevad olukorda kõrvalt ja oskavad selle alusel ehk asja ka objektiivsemalt hinnata. See hääl ei kõla nii tugevasti. Seepärast püüamegi kaasata otsustusprotsessidesse rohkem inimesi, kellel on olukorrast võita valdkonna edu, mitte isikliku kasu näol.
Rääkides era- ja kohaliku omavalitsuste teatrite taotlusvooru metoodikast, kui meil on aastas 270 uuslavastust, iga 32 tunni tagant, siis ei olegi normaalne eeldus, et üks inimene, veelgi enam 7 inimest, suudaksid käia kõiki neid lavastusi vaatamas. Seepärast ongi näiteks taotlusvooru komisjonis valdkonna esindusorganite poolt nimetatud liikmed, kes omavad laia ülevaadet valdkonnast, mis ei tähenda ainult seda, et nad on näinud kõiki lavastusi, vaid on kursis üleüldise fooniga ja oskavad ka teiste inimeste hinnangute ja arvamuste pealt teha üldistatud, aga häid ja ausaid otsuseid. Ehk isegi, kui pole ise kõike näinud, on väärtuslik ka see, et teatakse, keda kuulata.
Palju on ühiskondlikus diskussioonis kõlanud küsimus, kas teatrit on ehk Eestis liiga palju. Mida sina sellest arvad?
Eestlane on teatrirahvas ning käib väga palju teatris. Küll aga näen, et mingil määral tehakse teatrit tegemise, mitte tulemuse pärast ning ma ei ole kindel, kas see on õige lähenemine. Teater paisub seetõttu, et teatrit tegevaid inimesi tuleb aina juurde ning valdkonnast ei lahkuta. Usun, et meie teatriharidus on niivõrd hea, et see valmistab ette ka teisteks elualadeks, mitte vaid teatriks. Kuid kui on midagi öelda, siis kindlasti tehkem teatrit edasi. Sel juhul tuleb aga arvestada, et konkurentsi nii publikule kui ka rahastusele tuleb vaid juurde.
Allikas: Kultuuriministeerium via Buller Meedia | Pilt: Shutterstock